20. sajandi alguse Pariis “värvifotodel”

Haruldased värvifotod 20. sajandi alguse Pariisist.

Extremely Rare Color Photography of Early 1900s Paris « Curious Eggs Curious Eggs.

mida teha, et mahlapudelil külmkapis külm ei hakkaks

Prantsusmaal on smuutifirma innocent (olete ehk euroopa lennujaamades märganud nende pisikesi hirmkalleid smuutipudeleid müügil) mõelnud välja omapärase heategevusega seotud turundamisviisi.

Taustalugu on selline: tulemas on talv, sellepärast tuleb smuutipudelitele kududa pähe mütsid, et neil külm ei hakkaks. :)))) [kuidas on lugu nende kohustusliku külmkapis säilitamisega, ärge parem küsige – ilmselt ka sinna tuleb neid panna koos mütsiga…]

Sellega seoses toimuvad Louvre’i kõrval ühes kohvikus terve oktoobrikuu igal laupäeval kudumisklubid. Terve pärastlõuna jooksul võib minna kohale koos sõprade, vanavanemate või lastelastega, istuda kohvikus ja kududa minimütsikesi. Vardad, lõng, innocent ja muffinid on kohviku poolt, kaasa palutakse võtta vaid hea tuju (ja ilmselt ka nobedad näpud).

Mütsistatud mahlapudelid müüakse mõistagi maha ja igalt müüdud pudelilt läheb 20 senti heategevusorganisatsioonile Les petits frères des Pauvres. Kes kohvikusse kohale ei saa tulla (või asu väljaspool Pariisi), võib mütse teha kodus ja saata need postiga innocenti kontorisse.

Käisin ja proovisin ka järele. Kudumises ma päris algaja ei ole, samas kõige kogenum ka mitte. Kahe kohaloldud tunni jooksul õnnestus mul toota 3 ühekarvalist mütsi koos tuttidega. Arvestades, et ma selle aja jooksul suutsin ära juua umbes kolm pudelit innocenti (kartsin, et rohkem ei ole viisakas…), siis ma ei ole kindel, kuivõrd otseselt tulus kogu see aktsioon korraldajale on :) Lisaks anti pärast paar pudelit veel kaasa ka, samuti sain endale vardad ja veel hunniku lõnga (et ma kodus edasi kooksin). Ausalt öeldes koon ka – kudumine on päris rahustav tegevus :)

Teisest küljest jälle saab innocent (ja korraldav kohvik Cojean) sellega seoses kahtlemata ohtralt omapärast reklaami. Kohvik ise oli laupäeval rahvast nii paksult täis, et kõik ei mahtunud istuma. Mullegi pisteti lõngakott pihku ja saadeti kohviku kõrvale Louvre’i platsile, kus kudujad täitsid kõik pingid ja äärekivid. Iga mööduja (ja neid on Pariisi kesklinna kuumimas turistipiirkonnas laupäeviti ohtralt) mõistagi jäi vaatama, tegi pilti ja julgemad tulid ka küsima, et mis meil siin toimub. Nii mõnigi läks pärast ise kohvikusse varraste, lõnga ja innocenti järele…

Ülejäänud pilte võib vaadata facebooki albumis. Siinsed fotod on ka innocenti prantsuse lehelt laenatud.

Kuidas ma Louvre’is käisin

Kasutasime tasuta pühapäeva maksimaalselt ja käisime Pompidous. Seejärel tahtsime minna Louvre’isse. Tõelist feministi ei takista miski, nii et mindud ta saigi. Lõin ukse lahti, marssisin poriste saabastega tuppa, mööda turvameestest, kes ei üritanudki mind takistada ja mida ma näen:

Selle tulemuseks oli loomulikult:

Nimelt selgus, et kell oli nii palju, et puhvet oli juba suletud. Turvamehed mõtlesid vist, et pole mõtet seda öelda, sest ega me sinna sisse uimerdama ikka ei jää, kui näeme, et hallist kuskile edasi ei saa. Õnneks pole hullu, sest peitsin end trepi alla, et järgmisel hommikul varakult alustada.

Kui olin peaaegu uinumas, tuli koristaja ja ütles, et ma võin rahumeeli kodus magada, sest alla 26aastased saavad nagunii iga päev tasuta sisse. Tänks.

Versailles

Kui on üks asi, mida ma KINDLASTI soovitan kõigil Pariisi tulevatel inimestel vaatama minna, olenemata sellest, kas neis on muidu turisti verd ja kas nad viitsivad mööda muuseume kolada ja üldse kultuursed inimesed olla, on see Versailles’ loss ja kogu sellega kaasnev. See pole selle suurust arvestades sugugi nii metsikult kulukas (kuni 26aastastele on enamus üldse tasuta, pidin ainult Marie Antoinette’i lossi külastamise eest 8 eurot maksma – aga, kes ei raatsi, võib sellest üldse loobuda ja põhilossis ja aedades tasuta kolada, – vanematele on täiskomplekt vist 18 eurot), aga see-eest metsikult lahe.

Turistide vs kohalike Pariis

Loen  Ilmar Raagi blogist tema intervjuud tema valmiva filmi (“Veel üks croissant”) arengute teemal. Muu hulgas tulevad jutuks Pariisi ikoonilised märgid ja nende tähendus kohalikele:

Sain aru, et nende enesetaju ja meie taju nende linnast on väga erinevad. Püüdsime selgitada, et selle filmi peategelane on ju eesti naine, keda mängib Laine Mägi ja et see naine tahab muuhulgas vaadata ka Eiffeli torni. Sellega nad justkui nõustusid, aga samal ajal arutasid isekeskis, et kuipalju pôlispariislasest on seal otsas käinud. Filmis on lause, mille kirjutas sisse üks prantsuse stsenaristidest. Prantsusmaal kaua elanud teine peategelane ütleb seal Eestist tulnud tegelasele, et ega siis õiged pariislased ei käi kunagi Louvre’is. Tema ükskord tahtis minna, aga siis oli seal streik.

Tõsijutt :)

Põlispariislane on Eiffeli otsas käinud umbes ühe korra lapsepõlves (sellepärast et vanemad viisid). Teist korda – isegi minu pärast – ei ole aga enam jõudnud. Eiffeli all oleme küll käinud piidlemas – mina ja Roux, mina ja üks sõber Eestist, mina ja teine sõber Eestist. Huvitav on. Põnev on. Aga seda tunnet, et ootaks selle saba ära, maksaks need 12 eurot või kasvõi põhimõtteliselt, et roniks sinna otsa… ei ole veel tulnud. Nüüd peale 2 siin oldud aastat ei tea, kas üldse kunagi tuleb. Mul on muidugi väga lihtne ajada kõik kõrgusekartuse kaela. Aga seegi on ju vaid ettekääne. Ega siis kartuse või ükskõik mille pärast pole siiani elus midagi tegemata jäänud, kui väga vaja. Tundub, et Eiffeli otsa aga ei ole vaja ronida.

Sama lugu on Louvre’iga, kuhu püramiidipilti tegema sattusin ma ka ainult sellepärast, et mul oli parasjagu üks veel turistim turist, keda kesklinnas ringi jalutada ja Louvre jäi kuidagi ette. Aga sinna sisse pole ma jõudnud hoolimata asjaolust, et teoorias peaks sinna kuu esimesel pühapäeval tasuta saama :) Ja väga võimalik, et kui ma ka ükskord selle ette võtan, siis seal võib ka vabalt näiteks streik olla.

Notre-Dame’i eest läbi jalutanud olen ma aga kümneid kordi. See lihtsalt jääb tee peale ette. Paar korda sees ka käinud. Ja uksevõlvil peesitavatest kuradikestest pilti teinud.

Tõesti, noh. Ei pea ju ronima igale poole, kus kõik kohad turiste täis on :)

Aga Ilmar Raagi blogi see-eest on kohustuslikult hea lugemine. Alati.

Pariisi transport

Pariisi külastades on mõttekas soetada nädala- või viiepäevakaart. Mõlemal on oma eelised.

Paris Visite

Paris Visite on turistidele mõeldud, tavalisele magnetribaga paberpiletile sarnanev 1, 3 või 5 päeva sõidukaart. Seda müüakse 2 tüüpi: tsoonid 1-3 või 1-6. Odavama pileti saab 4-11-aastasele lapsele, vanematele kehtib täishind.

Paris Visite kaart annab ka muid soodustusi (muuseumide, restoranide sooduspakkumised), mis sõltuvad aastast ja hooajast.

Paris Visite hinnad ja soodustused leiab siit. Toon tabeli ka oma lehel ära:

Tsoonid	1 päev	2 päeva	3 päeva	5 päeva
1 – 3, täiskasvanu	€ 9.30	€ 15.20	€ 20.70	€ 29.90
1 – 3, laps	€ 4.65	€ 7.60	€ 10.35	€ 14.95
1 – 6, täiskasvanu	€ 19.60	€ 29.90	€ 41.90	€ 51.20
1 – 6, laps	€ 9.80	€ 14.95	€ 20.95	€ 25.60

Hinnad 01.07.2011 seisuga

Info erinevate piletitüüpide kohta (inglise keeles) »

Navigo Découverte

Nädalakaart on Navigo. See on plastikkaart, mille saab 5 euro eest soetada pea igast suuremast metroopeatusest. Lisaks antakse sinu pildi ja nimega kaart (pilt peab kaasas olema). Navigo’d saab laadida Navigo automaatidest, mis on ka igas jaamas olemas ja kus saab maksta nii pangakaardiga kui sularahas.

Navigo’d on mõtet soetada siis, kui plaanid Pariisi jääda kauemaks või tulla hiljem tagasi (plastikkaart kehtib 10 aastat). Navigo’d saab laadida nädala, kuu või aasta kaupa.

Navigo nädalalaadimine kehtib esmaspäevast pühapäevani, seega nt kolmapäeval-neljapäeval ostes võib juhtuda, et viie päeva Paris Visite tuleb kasulikum. Kuulaadimine kehtib 1. kuupäevast viimase kuupäevani. See on natuke jabur süsteem, aga kaarti müüvale ettevõttele muidugi tulus.

Navigo nädala- (Semaine) ja kuuhinnad (Mois) eurodes:

NB! Esmakordsel ostul lisandub ka 5 eurot kaardi eest ja foto peab endal kaasas olema – selle tegemine automaadis maksab ka 5-6 eurot.

Navigo info (prantsuse keeles) »

Navigo kaardil on olemas ka residentide versioon (passe Navigo), mille saab tellida tasuta veebist ja mis tuleb 2-3 nädala jooksul postiga koju. Selle jaoks on vajalik sissekirjutus või elukoht Prantsusmaal (Pariisis/ümbruses). Võib ka minna mõnda suurema jaama teenuspunkti, kus see tehakse kohapeal valmis – eeldusel, et sul on neile ette näidata elukohatõend (viimase paari kuu jooksul sinu nimele tulnud arve), või korteriomaniku vandekiri, et sa elad tema juures, ühes tema ID-kaardi koopia ja tema nimele tulnud arvega. Residentide Navigo on selles mõttes asjalikum, et selle kaotuse või varguse korral asendatakse see 8 euro eest uuega (aga nii, et sinu ostetud kuupilet jääb sinna alles). Découverte’i varguse korral tuleb osta nii uus plastikkaart kui uus kuupilet.

Väga populaarne on, et tööandja katab sinu sõidukaardi kulud pooles või terves ulatuses.

Île-de-France ehk Pariisi ja selle ümbruse tsoonid

Île-de-France on jagatud 6 tsooniks, millest esimese moodustab Pariis, 2.-3. lähemad äärelinnad ja kaugemale tuleb sõita RERiga. Näiteks Versailles asub 4. tsoonis, Disneyland ja Charles de Gaulle’i lennuväli aga 5. tsoonis.

Île-de-France: transporditsoonide skeem (PDF) »

Hinnad uuendatud 31.07.2011

Pariisi metroo vanasti

Lugu sellest, kuidas innovatsioonina ehitati ühele metrooliinile uued rööpad, et rong saaks kummirataste peal sõita, mis tegi metroosõidu eriti pehmeks ja meeldivaks. (Varasemad olid puuistmetega, väga kolisevad ja raputavad rongid.)

Skene mõttes on huvitav. Tänapäeval on tööpäevahommikuti muidugi samuti palju valgekraesid, kes püsti seistes ajalehti loevad, aga muul ajal metroos väga palju ülikondi küll ei näe :)

Hello world!

Elan Pariisi taeva all – täpsemalt Pariisi äärelinnas juba peaaegu 2 aastat. Selle ajaga on üht-teist jäänud silma ja kõrva. Olen vahelduva eduga bloginud ja seletanud erinevates kohtades. Nüüd aga tuli mõte ja soov koondada Prantsusmaa teemad ühte eraldi kohta kokku.

Sellest paigast võiks siis saada selline Pariisi-oaas inimestele, keda huvitab teave Pariisi ja natuke Prantsusmaa kohta laiemalt; neile, kes tahavad siiapoole reisida, aga vajavad mingites küsimustes nõu ja abi. Kavatsen siin jagada tähelepanekuid kultuuri, keele, rõõmsate ja kurbade asjade kohta, mõtisklusi prantslaste ja globaliseerumise üle ja esile tõsta mõningaid asju, mis minu meelest on prantsuse kultuurile (ainu)omased.

Voilà siis :) Läheb lahti :)